Ema

Ema, kas sa kuuled mind? 

Teisel pool on vaikus. Teisel pool telefonitoru või jõge. Keegi ei anna märku sellest, et oleks mind kuulnud, aga keegi on ometi pidanud mind kuulma. 

Võib-olla ta lihtsalt ei pea end emaks, või ei tea, et see olen mina. Ja võib-olla eksingi, hüüdes ema, sest silmas ei pea ma ju mitte oma bioloogilist ema, kes mulle maise elu andnud, vaid, kui üldse, siis kedagi, kelle sülle peita oma häbipisaratest tulitava pea, omaenese vastu sihitud omaenese julmusest valutava hinge. Ja kes peaks see olema? Mitte mees, kindlasti mitte mu laps või mõni sõber. Ka mitte jumal – kuigi alles nüüd, hüüdes tühjal Portugali tänaval ema järele, saan aimamisi aru Neitsi Maarja kultusest, sest ammustest haavadest kipitav ahastus otsib kaastundlikku vastust sellele väikesele isepäisele lapsele, kes ma olen kunagi olnud ja kelle irratsionaalset, aga ometi armastusväärset loomust tajun endas ka kogu oma keha maakoore varjus. Kedagi, kes võtaks tõelise suure hellusega mu ümbert kinni, suruks huuled kogu armastusega mu laubale ja isegi kõige suurema pahanduse korral ei ütleks minust lahti; veel enam: ei tunneks mu pärast häbi. Ta ei tunne mu pärast häbi isegi siis, kui ma ise tahaksin häbi pärast maa alla vajuda; ta võib kurjustada nii nagu mina kurjustan oma lapsega, aga mitte mind eitades, alavääristades ja mõnitades, nagu mu harjumuspärane sisekõne, vaid nähes minus ühtaegu seda last, kes käitub halvasti sellepärast, et ei oska teisiti, ning seda täiel südamel elavat inimest, kes õpib oma vigadest. Ja kes on mu üle uhke … Aga siinkohal takerdun, sest jään tõsimeeli hätta sellega, mida tähendab uhkus. Ema, kes on oma lapse üle uhke…? Mida see tegelikult tähendab?

Sest muidugi, ka mina olen oma lapse üle uhke, aga see on mingi nii sisemine tunne, et seda on raske kuidagi projitseerida või kirjeldada. Mu uhkus minu lapse üle ei ole seotud sellega, mida ta juba oskab või kui vaimustavad ta teod on; ei ole seotud sellega, mida tahaksin teistele temast rääkida. Võib-olla ongi siin minu sisemine laps ja sisemine ema, kes mõlemad tunnevad häbi kahetsusväärselt detailselt, tegeliku probleemi ees: oskamatus olla uhke teisiti kui väljapoole. Kas ma ise, juhuslik flanöör võõra linna tänavatel, saan olla enda üle uhke, pidamata sealjuures silmas midagi, mis on võrreldav teiste inimestega, olgu selleks haridus, saavutused, oskused, isegi kogemused? Kui ütlen, et olen uhke selle üle, et elan, viib see tähenduse valesse kohta – nagu oleksin uhke selle üle, et pärast kõiki katsumusi olen endiselt elus. Mitte seda ma ei mõtle, nagu oleks minu ellujäämine kangelastegu iseenesest, kuigi võib-olla ühes teises teemas, teiselt küljelt jälgituna võib see nii ka olla. Aga kui ma vaataksin nõnda oma last, teeksin tõsise möönduse enda kui ema suhtes ja selleni ma ei küündi. Jah, ma olen uhke oma lapse üle, et ta on just selline, nagu ta on; kuigi takerdun kohe mingisugusesse äraspidisesse võrku sellest, et – et ta on erinev minust, et ta on mingites asjades minu moodi. Kas ma saan uhke olla juhusliku võõra mehe üle, kellega kohtusin täna hommikul ja kes jutustas mulle oma reisidest – ilma olemata sealjuures uhke, et mina kohtusin sellise mehega? Olla uhke selle üle, et inimeste seas on lisaks kõigele õudsele selliseid, kes lihtsalt rändavadki mööda ilma; või selliseid, kes võitlevad inimõiguste eest; selliseid, kes on tõepoolest head inimesed…? Mida selline uhkus tähendab? 

Takerdun tähendustesse.

Ema, kes vaatab oma last mängimas, sekkumata, aga tähelepanelikult, õrn naeratus huultel, uhkus ehk justnimelt lapse iseseisvuse pärast; valmis reageerima, kui tekib oht, isegi kerge kahetsus sellest, et selles mängus ei ole emale kohta, sest see on viis, kuidas laps õpib olema tema ise… Pean juurdlema, kas minu sisemine ema – nii kujutlus minu päris emast kui ka see teine, suurem, mina-ise-ema – vaatleb mind samamoodi, kui ma rändan, vahetan töökohti, teen suuri otsuseid oma elus; siis kahetsen, murdun (ja ta võtab mind sülle, ei ütle midagi, aga tema suur soe rind, vastu mida oma pisarates põse surun, ütleb eksimatult, et jah, nüüd on nii, aga tema armastab mind; lisamata, et “asi seegi”, lisamata, et “ma tean, et see ei aita”, vaid kinnitades, täie teadlikkusega, igasuguse egoismita: ja see on kõik, mis loeb) ja ehitan oma elu uuesti üles. Võib-olla täiesti teistmoodi kui tema seda oleks teinud, võib-olla minnes täiesti vastuollu kõigega, mida ta õigeks peab; aga siis ta jälle jälgib, ilma õpetamata, milline klots käib kuhu, ilma kärsituseta, mis paneks mind häbenema. Jälgib, kuidas ma teen oma vigu…

Jah, see ema, ema.

Kui ma jaksaksin rääkida, küsiksin portugallastelt, mis on nende jaoks jõulud, miks seostuvad neile jõulud lumega, kui neil ometi siin lund ei saja; miks üldse tähistada sellises mastaabis pühi, mille atribuutika on tänapäeval laias laastus laenatud Põhja-Ameerikalt. Aga ma ei jaksa rääkida. Ja kui ma suudaksin ja jaksaksin kõike seda sõnastada, siis tahaksin ma küsida oma esivanematelt – aastatuhandete tagustelt vaaremadelt ja -isadelt –, mida see neile tähendab, “ema”. Emakultus. Emake maa. Mis kujuga tühjuse on endas ära tundnud inimesed, kes pöörduvad Neitsi Maarja kui kultuuriliselt kõige lähema ürgema poole? Kas juba siis, kui inimesed elasid nappidest vahenditest kokku pandud hüttides, kasvatasid lapsi kogukonnana – imestasid ehk juba siis, miks sünnitus inimestel nii raske on, kui enamus loomi tulid sellega omal käel toime – kas juba siis igatsesid nad seda ema, kes ka vanuigi võtaks sülle nende kõige lapsikumad haigetsaamised, eneses kahtlemised; ja kas see langes kokku nende bioloogiliste emadega, ning miks on see üldse ema, keda ma kõnetan?

Ning mis krooniline isaigatsus meie kultuuris (eestlasena pean siinkohal tegelikult silmas sisseõpetatud kristlust) kõnetab Jumalat, ning mis üldse on see, mis paneb isa järele küsima? Pean siinkohal tegema põike (mõte liigub nagu õmblusmasinal, mis tuleb korraks peatada, et sirgesse õmblusse teha sisse sakk) omaenda bioloogiasse ja mõtlema, mis minus igatseb ISA järele, milline on see isa, keda laps minus igatseb, ja kes on minu päris isa (veidralt dissonantne sõnakooslus). Kas Jumal, nagu ta piiblist paistab, on ühe kultuuri korralekutsuja, reegliteseadja, karm mees, kelle armastus tuleb välja teenida – nagu paljud isad oma lastele on; või kui on ema oma süle ja lõpmatu armastusega, siis tegelikult võiks isagi olla peamiselt seesama.

Kujutlen, et kuskil on inimesi, kelle sisemine hüüd ema ja isa järele ongi lihtsalt see – inimesi, kelle ema ja isa on koos säherdune üksus, mis toetabki kogu elu. Kujutlen.

Võib-olla see suur isa, vaimne isa, on see, kes ma ise endale olen: kes ei suuda taluda keskpärasust, läbikukkumisi, kes nõuab alati paremat, kes ei pelga olla ülemäära kriitiline, kui laps ei ole selline, nagu ta peaks olema. Ehk siis – võib-olla see suur vaimne isa, keda inimhing igatseb ja keda terved kultuurid kummardavad, on lihtsalt üks patriarhaalne mölakas.

Ma püüan kaevuda oma sügavamatesse assotsiatsioonidesse, ja siin kohtun mitmete täiesti alusetute soorolliliste ja muud pidi eksitavate atributsioonidega:

ema armastus on tingimusteta; isa armastus tuleb välja teenida. Bioloogiliselt see on sellepärast, et ema on su ise ilmale toonud, sa oled olnud osa temast; isa ei saa kunagi kindel olla, kas sa ikka oled tema laps.

ema õpetab suhtlust, asjade tähendust, õpetab asju seostama, teiste inimestega arvestama; isa seevastu õpetab asju käsitlema, niivõrd kui ta ise oskab neid käsitleda (mõni isa tööriistu, mõni isa kirjandust, sõltub isast)

ema vastutab su eest – mis sul seljas on, mismoodi käitud, mida väljendad; isa on esimene kriitik: kas riietus, käitumine, väljendus vastab sellele, mismoodi tema laps tohib käituda.

Ja

nii

edasi

See tähendab, oma igapäevases elus, kus mu sisekõne meenutab seda Isa oma – ja see pole mitte religioosne isa, sest ma ei tea, mida see tähendab, puudub tunnetuslik tasand, vaid kultuuriliselt determineeritud kujutlus isarollist –, vajan ju eelkõige Ema – ja seegi pole küsimus ei mu bioloogliste vanemate võimekusest või võimetusest, vaid sellest, millena ma defineerin oma igapäevast spirituaalset vajadust. Spirituaalne – nii jube sõna, aga ei tea, mis on täpsem ses kontekstis.

[kui hakkad oma teksti pea sees kuulma vene aktsendiga, on aeg lõpetada]

Leave a Comment:

SCROLL TO TOP