Kui neilt võetakse nende naer

Hüsteeria.

Kuidas kulgeb inimese aeg. Milline on normaalne ajataju, et inimene liigub, mõtleb, tegutseb optimaalses tempos. Tal on hea olla, ta mõtted on rahulikud, eesmärgipärased, ta ei rabele, ei sahmi, ei närveeri, vaid iga liigutus on täpne ja sihtotstarbeline.

Ärevus: mõtted kiirenevad, liigutused muutuvad koordineerimatuks. Korraga tuleb kusagilt palju prügi, ebavajalikku. Sundmõtted. “Aga äkki on nii.” “Võib-olla juhtub see.” Enese mõtete mõtlemise kõrvalt hakkab ärevuses inimene mõtlema, õigemini kujutlema teiste inimeste mõtteid. Kujutluste omapära on see, et neid on lõputu hulk. Nad kasvavad, kuhjuvad ja hargnevad, hakkavad oma elu elama, loovad keerulise struktuuriga võimalikke stsenaariumeid, mis võimendab ärevust. Ükski liigutus ei ole enam õige, sest sellises ajatajus, mida dikteerib ärevus, ei ole miski enam õige: igal juhul tühistab või saboteerib mõni hargnev ärevusemõte või -stsenaarium, mõtete lõputu jada.

Vapustus. Miski väline – millegi juhtumine või kas või millestki teadasaamine, millegi võimatu realiseerumine – lööb aja rööbastelt välja. Vapustus võib muuta välise aja üliaeglaseks. Inimene oma kehaga liigub ajas justkui aegluubis, samal ajal kui probleemid ja lahendused hargnevad tema närvikehas justkui ülikiiresti mõjuv mürk, halvates järkjärgult iga tema kehaosa. Inimene kukub ajast välja. Nähtav maailm muutub hoobilt absurdseks, sest ei haaku enam inimese sisemise ajaga. Võib-olla on teised inimesed arusaamatult rahulikud, harmoonilised, aga kuidas nad saavad seda olla, kui juhtunud on midagi nii tohutut. Võib-olla on teised inimesed samuti vapustunud, aga lind lendab ikka oma tempos üle elektriliinide, tuul kõigutab puuladvakest. Maailm läheb edasi, väline aeg liigub edasi.

Hüsteeria: keha püüab vapustusele järele tulla. Mõtestada absurdi. Inimene hakkab nutma või naerma. See on keha viis püüda inimest veidi loogilisemaks teha, teda uuesti aega asetada, aga väljund on see, et äsja neutraalsena mõjunud, kuigi üle oma närvikeha kokkuvarisenud inimene hakkab käituma teiste pilgule absurdselt. See on uus absurd.

Hüsteeria aeg on üks salto teise järel. Kaks astronoomilist minutit on hüsteerias poolteist päeva. Aga hüsteerial on võime teisi inimesi kaasa tõmmata, hüsteeria nakkub ja selle kaudu on inimene jälle üleüldises ajas, koos teistega, nendega, kes tema hüsteerilise oleku üle võtavad, olgu teadlikult ja tahtlikult või vastikustundest hüsteeriku absurdsuse vastu, kategoorilisest vastandumissoovist.

Võib-olla ta leidis mingi asitõendi. Võib-olla keegi ütles talle midagi, mida ta ei teadnud, poleks iial suutnud uskuda, aga nüüd on see selge. See pole enam ärevus, et “äkki midagi on”. Ei. Ta teab nüüd, et ta on reedetud. Ta on oma olemuse põhialusteni läbi raputatud ja ta tunneb end nagu lammutatud maja. Võib-olla on vundamenditükid veel püsti, võib-olla on kusagil veel mõni enamvähem terve aknaraam, aga kõik muu on purustatud. 

Ta ei torma enam midagi päästma. Ükskõik, milline on objektiivne olukord, vapustunud inimesel pole enam käsi, millega tükke kokku tõsta, ta mõtetes on kõike muud kui konstruktiivsed tegevuskäigud lahenduse poole. See vapustus võib olla sekundiline seisund, aga see võib kesta ka palju kauem. Inimese loomulik tung on vapustusest välja saada, sest see on metastabiilne seisund, see on õhkõrnal köiejupil tasakaaluhoidmine.

Võib-olla on lahendus käegakatsutav ja ilmneb kohe ja vapustus möödub, andes endast märku ainult pisikese torkiva tundega kätes ja jalgades, ühe vahelejäänud südamelöögiga, õhuahmimisega.

Aga võib-olla on see inimene sedavõrd vapustunud – võib-olla on see vapustus nõnda üles ehitatud, et ta on elanud viimased aasta, kaks aastat, kakskümmend aastat mingites teadmistes ja usalduses, mis nüüd osutuvad täielikult valeks. Kellegi väljamõeldiseks. Inimene lakkab olemast. Tal ei ole enam midagi uskuda, tal ei ole enam iseennast. Ta seisab iseenda varemetel – jalgadel, mis ei kanna, kehas, mis laguneb molekulideks – ja hakkab naerma. Järsku on see ainus, mis tal on, ta naer. Ei tea, miks ta naerab, aga mõte püüab järele tulla. Ta naerab sellepärast, et see on absurdne. Sest see ei ole võimalik, aga ometi on, ja nüüd on kõik ärevusest sündinud hargnenud kujutlused ära kukkunud, on jäänud ainult üks täiesti mõeldamatu, võimatu kujutlus, jäme köis põimitud kõige hullematest hirmudest, on muutunud ainuvõimalikkuseks.

Maailmas ei ole enam midagi peale selle, mis on täiesti võimatu, ja ometi liiguvad pilved taeva all aeglaselt edasi. Päike paistab. Kusagil on meri, lainetab. Keegi teeb hommikusööki, kurjustab pahandust teinud lapsega. Keegi sõidab jalgrattaga. Keegi suudleb kedagi. Aga mitte midagi ei ole enam olemas. Peale vapustuse sellest, et tõeluseks on saanud võimatu.

Ja siis ta hakkabki naerma. Ja nutma. Seda saab teha samaaegselt. Keha rapub, pisarad voolavad. Nagu päevinäinud, üle katuse rullinud moskvitš kolistab inimese keha üle mägise lagendiku, et uuesti tee peale saada. Süüde ei lähe sisse. Siis läheb. Millal tuleb plahvatus. Auto jääb kinni. 

Ta naerab ja naerab ja naerab.

Teda vaatav inimene naerab kaasa ja tunneb õudust. Ega teda vaatav inimene ei pruugi teada, mis inimese sees toimub. Ei aimagi tulekahju ulatust. Ta näeb inimest, kes naerab, ja see on okei. Kuni naerab, on kõik enamvähem. Ta ei voola verest tühjaks. Ta ei kaota teadvust. Ta naerab. Ta on positiivne inimene ja näeb kõiges midagi naljakat.

Inimene ise ei tea seda, aga ta hakkab normaliseeruma. Imelikul viisil, isegi et ta teadvus seda sel hetkel ei registreeri, hakkab ta teiste inimestega samasse aega tagasi saama. Tal hakkab tekkima maailmaga jälle mingi kontakt, või hakkab kontakt tekkima teistel tema välise seisundi tõttu. See paistab silma. See on veider. Peamine, et see on nähtav – inimeses toimub midagi ja seda on väljapoole näha. Teine inimene, eeldatavalt mingil määral empaatiline, hakkab emotsiooni üle võtma. 

Hüsteerial (nagu kõigel muul) on kombeks ajapikku ära kustuda. Dušinurgas külma voolava vee all hüsteeriliselt nuttev ja/või naerev inimene komberdab lõpuks duši alt välja ja ta keha on omadega täiesti läbi. Valu hakkab vaibuma: see on keha enda toodetud valuvaigisti, mis järgneb hüsteeriale. Korraga on tunne, nagu oleks kangeid rahusteid neelanud. Aeg muutub eriti aeglaseks, inimene ise muutub aeglaseks ja raskeks. Tal ei ole enam valus, aga mitte sellepärast, et ta teaks, mida oma lagunenud olemuse ja majaga teha, vaid sellepärast, et tal ei ole enam jõudu olla vapustunud või hüsteerias. On hämmastav, kui rahulikult ja pikalt võib magada hüsteeria läbiteinud inimene. Aga võib ka muidugi magada nagu lapsuke: ärgata uue hüsteeriaga iga paari tunni tagant, kui keha on end piisavalt kogunud, et jälle toita olemise võimatuse absurdi.

Kui inimene ärkab hüsteeriast, olgu see järgmisel hommikul või paari nädala pärast, ja suudab vastu võtta otsuse edasi minna, ükskõik kuidas, saab hüsteeria oma latentses olekus tema pärisosaks. Ta peab tegema mingeid otsuseid: mida öelda, mida teha, jääda kohale või minna ära. Lahutada petnud abikaasast või andestada, unustada, internaliseerida. Vihastada või vabandada. 

Ta peab hakkama järkjärgult vastu võtma otsuseid selle kohta, kes ta nüüd on. Ta ei ole enam see, kes ta oli. Võib-olla on kuskil veel mingid tükid, mida saab kasutada, aga suurem osa osutus valeks või kestmatuks. Kindlasti oli temas usku, et ta on hea inimene – nüüd ei saa ta selles enam kindel olla. Ideaalid on katki, nende taastamine … no tal ei ole jõudu sellele praegu mõelda, aga ta võib aimata, et nende uuesti ülesehitamine on maru ohtlik, sest võib lõppeda kategoorilise mustvalge kibestumusega. Aga võib-olla ta hetkel ei aimagi ega mõtlegi sellele.

Kes ta on?

On ta ohver, on ta süüdlane, on ta jobu ja rumal ja pime? On ta õilis kannataja, või on ta karm, purunematu raudrüü? On ta andestaja või kättemaksja? On ta põgeneja? 

Kui juba nii palju on üles ehitatud, siis kas ta saab endale lubada lahkumist, seljakeeramist. Millestki ta peab ju kinni hoidma. Tal ei ole praegu ressursse, mitte mingit jõudu hakata kõike jälle nullist üles ehitama. Nullist ehitab ta iseennast. Üürikorteri otsimiseks, ühiselt võetud pangalaenude ja ühise ettevõtte strateegiate lahtisidumiseks ei ole tal praegu lihtsalt jõudu. Mis on olulisem. Ta peab nüüd otsustama, mis on olulisem: kas kohe lahkuda ja puruneda totaalselt, või püüda päästa, mida veel päästa saab, olgugi et ta võib mõista või aimata, kui õudsesse olukorda ta enda järgmisteks pikkadeks perioodideks paneb.

Nad elavad endiselt koos. Magavad samas voodis. Ehitavad sama ettevõtet. Teevad koos tööasju, kasvatavad koos last. Aga ta ei saa enam milleski kindel olla. Vahepeal murrab ärevus: jälle need tuhanded kujutlused. Mida teised temast arvavad. Mida talle ütlemata jäetakse? Kui palju temast välja paistab, kas teised arvavad, et tema on süüdi? Või on neil temast kahju? Kas nende silmis on ta kannatanu või vägivallatseja? 

Jah, kes ta on?

Tagasipeegeldamise vajadus. Fikseerimise vajadus. Enda ülesehitamine teistele jäetava mulje kaudu. On parem, kui nad näevad temast tugevust. Ta ei jäta ühtegi tööpäeva vahele. Ta näeb hea välja, vähemalt korralik – kammitud, triigitud, perfektne. Pokkerinägu. Kõikvõimalikud stsenaariumid sellest, et see vahepealne hüsteeria oli lihtsalt isiksuse praak; ta saab tegelikult kõigest aru; tal ei olegi vaja andeks anda, sest tegelikult ei ole midagi valesti tehtud. Ta ei ole mingi omandihimuline väikekodanlane. Ta on eraldi inimene ja tema ei vastuta teiste inimeste sigaduste eest. Nii et see, et ta kaotas korraks pideme ja keskme, kukkus kokku, see oli väike viga, millest võib edasi liikuda.

Aga siis ilmutab end see latentne hüsteeria. Võib-olla liiga pikkades tööpäevades. Võib-olla alkoholis. Võib-olla tinderis. Rahakulutamises. Milles iganes. Kuidagi ilmub hüsteeria jälle inimese kõrvale. Elab temaga kõrvuti, ja nüüd ei rappu inimene enam kontrollimatus naeru- ja nutuhoos. Nüüd nügib hüsteeria teda seljatagant NÄGEMA VÄLJA parem kui võimalik. Sa oled olemas siis, kui sind nähakse. Kui sa jääd üksi, siis enesepettus ei toimi. 

Ja siis laseb ta endaga teha kõike ja veenab end, et on tugev ja iseseisv isiksus. Ta ei ole ohver. Ta ei ole kannataja. Ta ei halise. Tahad mind lüüa või? Tahad? Aga löö. Ma ei lähe politseisse, ma ei tee selle suhtes midagi. Ma pühin su löögi näolt, keeran selja ja lähen magama. Sina, sitt, ei tee mind ohvriks. Peta, vabanda, löö, too lilli, valeta, kingi, tulista, anu, tee, mida sa tahad. 

Ma andsin sulle andeks, aga sa ei ole enam mitte kunagi see. Ma võtsin kõik omaks, aga mind ei ole enam olemas. Ei ole olemas, on ainult kujutlus. Sadu tuhandeid kujutlusi. 

Leave a Comment:

SCROLL TO TOP